Brüsseli grifoon kuulub FCI kvalifikatsiooni järgi 9. rühma 3. alamrühma – Belgia kääbustõud. Kõigil Belgia kääbustõugudel on sama tõustandard, vaid karva tüüp ning selle värvused on erinevad.
Belgia kääbustõud jagunevad:
- Brüsseli grifoon – karmikarvaline koerake, eri varjundites punase karvkattega, vuntsides on lubatud ka musti karvu.
- Belgia grifoon – karmikarvaline koerake musta, musta-punaste märgistega (black and tan) või musta ja punase seguse karvkattega.
- Väike brabandi grifoon – lühikese ja sileda karvaga koerake, kellele on lubatud samad värvused, mis Brüsseli ja Belgia grifoonil. Teistest grifoonidest eristab teda “must mask”.
Grifoon ei ole üldlevinud arusaama järgi klassikaliselt ilus koer, ent ta on ääretult isikupärane loomake. Tõu päritolus ei ole õilsat verd ega iidseid eellasi, kuid sellegi poolest on tegemist erilise ja haruldase koeraga, kellele austajaid jagub üle maailma. Vaatamata austajaskonnale ei ole grifoonid väga populaarsed ning ei ole kunagi olnud suure arvukusega tõug.
Grifoonide päritolust:
Arvatakse, et tõug on juba ca 600 aastat vana. Tõu kujunemisest ei ole künoloogidel ka tänapäeval ühtset seisukohta. Ühed arvavad, et tõug pärineb Brüsseli õuekoerast ja ahvpintšerist. Teiste hinnangul olid Belgiast pärit grifoonid hoopis Saksa ahvpintšeri eellased
Mõlemad pooled on aga kindlad selles, et tänapäeva grifoonide eellased sündisid Euroopas mitte hiljem kui 1430-ndatel. Seda kinnitab ka Jan van Eyck’i maal „Arnolfini abielupaar” mis on maalitud 1434. aastal.
Maalil kujutatud koer on arvatavasti Brüsseli grifooni esivanem. See väike punakas, poolpika, koheva karvaga koer ei näe välja nagu tänapäevane grifoon, ent tal on tõule omane ilme. Kunstiteost saab imetleda Londoni Rahvuslikus Kunstimuuseumis.
Tänu grifoonide veetlevale näokesele tundis nende vastu huvi kõrgseltskond, kus koerad täitsid seltsilise rolli ja lõbustasid külalisi. Grifoonid olid loomult väga taibukad, julged ja uudishimulikud. Lisaks kõrgseltskonnale peeti neid ka tööliste, käsitööliste, kaupmeeste ja lihtrahva kodudes, kus nad tasusid oma ülalpidamise eest hävitades majapidamistes rotte ja hiiri.
Rahvasuus nimetati neid koeri Stable E’curie grifoonideks ning sageli mainitakse neid ka nimega chiens barbus, mis tähendab habemikkoera.
Esmakordselt esitleti tõugu 1880. aastal Brüsseli näitusel. Kaasaegset tõunime (Brüsseli grifoon) sel ajal ei eksisteerinud ning koera esitleti kui „väike karmikarvaline Belgia grifoon”. Näituse võitis Brüsseli grifooni nimega Tom, mõningate allikate andmetel ka Bom. Tom jäi silma inglasele, kes ta ära ostis ja Inglismaale viis. Enne Belgiast lahkumist osales Tom aretuses. Tema kõige kuulsam järglane oli aretusisane Foks, kes omakorda oli väidetavalt esimese Inglismaa tšempion tiitli pälvinud Brüsseli grifooni isa.
1904. aastal oli grifoonidel juba oma tõustandard. Tänu Belgia kuningliku pere ja eelkõige kuninganna Marie Henriette soosingule kuulutati ta Belgias rahvustõuks.
Samasse perioodi jääb kuninglikus teenistuses oleva grifooni üks süngemaid ajaloolisi seiku . Tõu asjatundjad räägivad loo Serbia kuningannast Dragast (1867-1903), kelle elu päästis grifoon. Kuninganna kahtlustas, et tema lähedased plaanivad ta mõrvata. Kahtluste hajutamiseks andis ta kõiki toite maitsta oma lemmikule. Kahjuks leidsid kuninganna kahtlused kinnitust ning koerake suri päästes oma emanda elu.
Tähelepanu, mis sajandi alguses tõule osaks sai, hakkas Esimese maailmasõja järgsel kriisiperioodil hajuma nii grifooni kodumaal, kui ka teistes riikides. Pärast Teist maailmasõda oli Brüsseli grifoon oma kodumaal veel haruldasem, kui Prantsusmaal, Šveitsis ja Itaalias. Näiteks 1993. aastal kanti Prantsusmaal tõuregistrisse ainult kakskümmend viis vastsündinud grifooni kutsikat. Suuremal või vähemal määral jäid grifoonidele ustavaks inglased ja ameeriklased.
Tõu aretuses kaldusid nad aga algupärasest grifoonist veidi kõrvale. Tänapäevase välimusega grifoon on mitmete tõugude ristpaarituse tulemus. Samas muutus ristpaarituse tulemusena grifoonide koon lühemaks ja see ei olnud arvatavasti taotluslik. Ahvpintšertega ristates vähendati grifoonide suurust. Ristpaaritusega rubiin King Charles spanjeliga (inglise kääbusspanjel) saadi erksamat tooni punane karvkate, ümara kujuga pea ning suured ilmekad silmad. Väike brabandi grifoon on lühikarvaline koer mopsiga ristamisest. Nende kolme tõu ristamises grifooniga on ka künoloogid ühel meelel. Ka mitmeid teisi ristamisi on mainitud, kuid et künoloogid ei ole jõudnud ühtse seisukohani, jäävad need pigem hüpoteesideks.
Huvitav fakt grifoonide puhul on, et ühes pesakonnas võivad sündida nii karmikarvalised kui ka lühikarvalised kutsikad. Tavaliselt sünnib Brüsseli grifooni vanematel nii Brüsseli grifoone kui ka väike brabandi grifoone. Kõiki kolme erinevat liiki grifoone võib omavahel paaritada.
Eestis ei ole grifoonid väga levinud. Esimene Brüsseli grifoon, Ellinor ot Nevskogo Hobbita, toodi Eestisse alles 2001. aastal. Meil elavad põhiliselt Venemaalt pärit Brüsseli ja brabandi grifoonid ning nende järglased. Esimene Belgia grifoon registeeriti Eesti Kennelliidu andmetel alles 2008. aastal.
Grifoonid kunstis:
Esmakordselt kujutati grifooni eespool nimetatud Jan van Eyck’i maalil “Arnolfini abielupaar” (1434). Sarnast tüüpi koera on maalinud ka Itaalia kunstnik Jacopa di Chimenti da Empoli (1551-1640) portreel “Henry III koerakesega”. 19. sajandist pärineb Pierre-Auguste Renoir´i maal “Supleja grifoon terjeriga” (1870). Ning samasse perioodi jääb ka Itaalia kunstniku Giuseppe Naudin´i maal “Griffon, cane di Maria Luigia”. Tuntud tõukoerte kunstnik inglane Maud Ear (1864-1943) on grifoonidest samuti mitmeid töid maalinud.
Grifoonif filmis:
Üks tuntumatest filmidest, kus olulist kõrvalosa mängib Brüsseli grifoon, on “Enam paremaks minna ei saa” (“As Good As It Gets” 1997). Brüsseli grifoon osales ka mitmete auhindadega pärjatud mängufilmis “Grosford Park” (“Grosford Park” 2001). Mõned korrad vilksab grifoon ekraanilt läbi ka filmis “Kaunis november” (“Sweet November” 2001)